Marginaal on lühivorm, see on justkui seisukoha selgitamine. Looja kirjeldab mingit nähtust ja avaldab selle suhtes seisukoha. Marginaali nimi tuleb lehekülje osast - marginaalist. Kirjanikud kes elasid kitsikuses (või vanglas) kirjutasid tihti kas laenutatud raamatutele või juba täis kirjutatud lehtede äärtele omi mõtteid.

"Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale vaid ka loojale enesele. Suure teose lõpetamisel pole ükski kirjanik enam see, mis oli selle algamisel. Seda luues elatakse üle hulk võõraid eluvõimalusi. See on rõõmus teekond uuel maal noore päikese all. See on vangla hämarus ahastuse ja meeleheitega. See on rida enesekaotusi ja eneseleidusid, eneseloomisi tuhandest mõtte ning tunmuse killust. Kinkides teistele kingitakse kõigepealt enesele!"


Tuglas rõhutab tugevalt kunsti ja raamatute puhul seda, et need on rahvuslikud. Kunst on eriline, seal ei tohi liialdada, ainult siis tohib liialdada, kui see liialdus polegi õieti õige liialdus. Kunstis on võimalik see, mis pole võimalik päris elus, näiteks ilus mure. Raamatud ja kunst on kui faktid, halb raamat halb fakt hea raamat hea fakt. Need iseloomustavad elu ning seetõttu on ka ise elu osa, need mõjutavad elu. Sellegipoolest oli Tuglasel pedantlik suhtumine kirjandusse, pidid olema reeglid, pidid olema eeskirjad, mis pidid juhtima kunsti loomist.

http://www.ekspress.ee/2009/01/22/eesti-uudised/6358-poiss-kes-havitas-eliitkoolid
Argo Ideon

Päris põnev ja kokktuvõtlik artikkel kohtuasjast sisseastumiskatsete vastu.

Tasa selgitab, et Riigikohus mitte niivõrd ei väida, et koolikatseteks pole vajadust. "Probleem oli selles, et kui seadusega oli haridusministrile antud ülesanne kehtestada üle riigi ühesugused koolidesse vastuvõtu reeglid, siis minister oleks pidanud need reeglid ka kehtestama. Aga selle asemel minister delegeeris selle ülesande koolidele ja koolipidajatele. See on ebaseaduslik."

Idee poolest on sisseastumiskatsed gümnaasiumidesse vajalikud, nende läbi saab kool teada, kas on mõtet seda või toda õpilast vastu võtta edasi õppima, see nagu näitab taset. Kuigi minu arvates näitab taset ka põhikooli lõputunnistus, kaasaarvatud ka eksamite hinded. Milleks siis riigieksamid üldse mõeldud on? Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tundub, et haridusministeerium oli tükk aega lihtsalt häbitult seadust rikkunud ning keegi ei pannud seda tähele. Isegi kui pani, pigistati arvatavasti silm kinni, sest sisseastumiskatsed on ju ikkagi koolile vajalikud. Nii siis aeg läks edasi ning oli kõikide osapoolte vahel vaikiv arusaam üksteisest, kuni see (ebaseaduslik) harmoonia lõhuti.

Mind siiski huvitab see, et selline tegevus kestis nii pikka aega, toonitan, ebaseaduslikult ning kedagi ei huvitanud. Kas Eesti riigis toimub veel sellist tegevust? Kui palju? Nagu Terry Pratchett kirjutas: "Seadused on pigem rohkem nagu soovitused."
Mulle tundub, et mõned inimesed on seda ütlust võtnud liigagi otseselt.

http://www.epl.ee/artikkel/449267
Marju Lauristin

"Hom­ne ha­rit­la­ne, spet­sia­list, os­kustöö­li­ne on osa­ke üle­maailm­sest kõrg­teh­no­loo­gi­li­sest ris­kiühis­kon­nast ka siis, kui ta va­ne­mad po­le saa­nud ja­la­ga­gi kau­ge­ma­le Võrust või Sil­lam­äelt. Ta peab va­balt val­da­ma in­foühis­kon­na võima­lu­si, ole­ma val­mis muut­ma oma tööd ja elu­koh­ta, len­nult ka­su­ta­ma uu­si teh­no­loo­giaid, loo­valt ühen­da­ma eri­ne­va­te vald­kon­da­de tead­mi­si. Ees­tis kas­va­nud ja ha­ri­tud noor peab oma tead­mis­te ja os­kus­te­ga edu­kalt kon­ku­ree­ri­ma Eu­roo­pa, Amee­ri­ka või Hii­na tu­rul."

Me elame aina kiiremini arenevas infoajastus, mistõttu on vaja luua ka vajalikud tingimused, et selles hakkama saada. Paar aastat tagasi võis tunduda e-haridussüsteem mingisuguse tulevikuloona, kuid see tulevik hakkab juba kätte jõudma. Hariduse arenguks on kindlasti vaja rakendada elektroonilisi meetmeid. Praegune E-Kool on siiski veel lapsekingades, kuid mõne aasta pärast on see loodetavasti arenenud üleriigiliseks liitsüsteemiks, mis hõlmab endas kõiki haridusasutusi.

"Et uu­si võima­lu­si ja la­hen­du­si nä­ha, peab oma­ma sel­geid alus­tead­mi­si loo­du­se, ühis­kon­na, kul­tuu­ri toi­mi­mi­se koh­ta ja üli­head in­fo ot­si­mi­se ja ka­su­ta­mi­se os­kust."

Nii ta tõesti on, et infoühiskonnas ellu jääda on vaja katkestamatult tarbida informatsiooni, seda otsida ja ära kasutada. Teadmistes peitub jõud ning teadmised on meile nüüd vägagi kättesaadavad üle interneti. Kuid Eestil on veel pikk tee minna. Just hiljuti lugesin artiklit ühest uuringust, mille tulemusena saadi teada, et Eesti õpilaste arvutikasutamisoskused on häirivalt madalad. Tuleks hakata nüüd paralleelselt tegelema õpilaste kurssiviimisega arvutikasutuse vallas ning e-keskkonnas olevate õppevõimalustega.

http://www.ekspress.ee/2008/11/25/arvamus/5539-linnateatrit-ei-keedeta-kultuurikatlas
Alar Sudak

"Ometi on teatrimaailm, nii nagu ka ühiskonna mõtlev osa, distantseerunud ennast kesikute PR trikist. Miks? Savi-Tsaar ei suuda korrumpeerunud poliitikas mõista, et on midagi tähtsamat kui gladiaatorite võitlus mammona pärast. Küsimuse all pole mitte küünilise hääletuse tulemused, vaid vastandlike printsiipide elujõud. Savi-Tsaar arvab, et papi pärast trügitakse teineteist küünarnukkidega eemale nagu Stockmanni hullude päevade ajal; kuid Linnateater ja Kultuurikatla juhid lähtuvad ühisosast - aadetest, kultuurist, missionist, moodustades vastasrinde küünilisele politikaanlusele."

Olles kuulnud lugupeetud Edgar Savisaare ettepanekust panna rahvahääletuse alla Kultuurikatla ja Linnateatri tulevik (http://www.ekspress.ee/2008/11/17/eesti-uudised/5410-savisaar-sunnib-valima-linnateatri-ja-kultuurikatla-vahel) , olin sügavas hämmingus. Kas nüüd ongi see hetk kus hakatakse vaid ühe inimese pilli järgi tantsima? Minu arvates oli see vägagi armetu nipp tekitada sääsest elevant, kuid tundub et läks õnneks. Nagu ennistki öeldud eelmainitud artiklis, on alatu panna tallinlasi valima kultuuri ja kultuuri vahel.

Kuid õnneks pole veel kõik kaotanud oma arunatukest, sest nii Kultuurikatla kui ka Linnateatri juhid teatasid, et toetavad üksteist ja ei lähe riidu nagu väikesed lapsed pulgakommi pärast nagu seda mõni ette kujutas.

"Kõik ei ole juudad, kes reedavad kolleegid ja sirutavad alandlikult käe papi järgi. On midagi tähtsamat, kui raha. See on eetika. Linnateatri ja Kulturikatla vahel on ühtsus. Ühtsus, mida ei murta võimuri käeviipe peale."

Tõepoolest, Savisaare ponnistused saada oma soosingusse sattunud Kultuurikatelt liidripositsioonile ei ole läinud luhta, kõik on jooksnud nii nagu peab. Linnateatri juhtkond oli sellisest hääletusest šokeeritud ja väitsid selle peale, et nemad ei tahagi sellisest olukorrast välja tulla võitjatena. Kahetsusväärne, kuidas poliitilise keksimise peale unustatakse inimlikud väärtused. Võiks küsida praegu juba klišeena tuntud küsimuse: "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?" Võimumängud on alati olnud suurte tagajärgedega ettevõtmised, kuid ei iial ei tohiks kannatada selle all kultuur. Õnneks on sellest aru saanud üldsus, kuid Savisaar ajab endiselt edasi oma liini, nagu alatigi.

http://www.epl.ee/kultuur/444897
14. oktoober 2008
Autor: Tiiu Laks

"Kuid isegi kui arvuti annab meestele üles-andeid, isegi kui arvutid on üle võtnud meeste igipõlised üles-anded, isegi kui arvuti vastu ei ole mingit kaitset, ei saa (ka siin) ju mööda vaadata tõsiasjast, et nuppu vajutab ikkagi inimene."

Arvestades seda, et inimene on aja möödumisel aina mugavamaks läinud ja enda teenimseks välja töötanud mitmeid masinaid, juhib ta ju seda masinat ise, oma käega, see allub tema tahtele. Päris hull lugu oleks ainult siis kui masin hakkaks ise mõtlema, nagu inimene, oleks õppimisvõimeline ja suudaks teisi oma tahtele allutada. Tundub küll, nagu oleks see ulme, aga kui ulmeline see ikkagi tegelikult on? Usun, et tulevate aastatega tuleb ka uusi tehnoloogilisi saavutusi, sellega koos ka "targemat" arvutustehnikat.

Inimene oma mugavusega on valmistanud enda tarbeks masinaid ammustest aegadest saati. Mugavus - inimkonna hukatus? Meile kõigile meeldib, kui meie eest tehakse asju ära, kergendades nii koormat meie õlgadel. Osa sellest koormast oleme paigutanud masinatele. Mis saaks siis, kui inimene muutuks nii mugavaks et ei viitsi enam ise mõelda?

Hommikust