http://www.ekspress.ee/2008/11/25/arvamus/5539-linnateatrit-ei-keedeta-kultuurikatlas
Alar Sudak

"Ometi on teatrimaailm, nii nagu ka ühiskonna mõtlev osa, distantseerunud ennast kesikute PR trikist. Miks? Savi-Tsaar ei suuda korrumpeerunud poliitikas mõista, et on midagi tähtsamat kui gladiaatorite võitlus mammona pärast. Küsimuse all pole mitte küünilise hääletuse tulemused, vaid vastandlike printsiipide elujõud. Savi-Tsaar arvab, et papi pärast trügitakse teineteist küünarnukkidega eemale nagu Stockmanni hullude päevade ajal; kuid Linnateater ja Kultuurikatla juhid lähtuvad ühisosast - aadetest, kultuurist, missionist, moodustades vastasrinde küünilisele politikaanlusele."

Olles kuulnud lugupeetud Edgar Savisaare ettepanekust panna rahvahääletuse alla Kultuurikatla ja Linnateatri tulevik (http://www.ekspress.ee/2008/11/17/eesti-uudised/5410-savisaar-sunnib-valima-linnateatri-ja-kultuurikatla-vahel) , olin sügavas hämmingus. Kas nüüd ongi see hetk kus hakatakse vaid ühe inimese pilli järgi tantsima? Minu arvates oli see vägagi armetu nipp tekitada sääsest elevant, kuid tundub et läks õnneks. Nagu ennistki öeldud eelmainitud artiklis, on alatu panna tallinlasi valima kultuuri ja kultuuri vahel.

Kuid õnneks pole veel kõik kaotanud oma arunatukest, sest nii Kultuurikatla kui ka Linnateatri juhid teatasid, et toetavad üksteist ja ei lähe riidu nagu väikesed lapsed pulgakommi pärast nagu seda mõni ette kujutas.

"Kõik ei ole juudad, kes reedavad kolleegid ja sirutavad alandlikult käe papi järgi. On midagi tähtsamat, kui raha. See on eetika. Linnateatri ja Kulturikatla vahel on ühtsus. Ühtsus, mida ei murta võimuri käeviipe peale."

Tõepoolest, Savisaare ponnistused saada oma soosingusse sattunud Kultuurikatelt liidripositsioonile ei ole läinud luhta, kõik on jooksnud nii nagu peab. Linnateatri juhtkond oli sellisest hääletusest šokeeritud ja väitsid selle peale, et nemad ei tahagi sellisest olukorrast välja tulla võitjatena. Kahetsusväärne, kuidas poliitilise keksimise peale unustatakse inimlikud väärtused. Võiks küsida praegu juba klišeena tuntud küsimuse: "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?" Võimumängud on alati olnud suurte tagajärgedega ettevõtmised, kuid ei iial ei tohiks kannatada selle all kultuur. Õnneks on sellest aru saanud üldsus, kuid Savisaar ajab endiselt edasi oma liini, nagu alatigi.